Psühhoteraapia on põhjalik, eesmärgipärane ja  süstemaatiline tegutsemisviis, eesmärgiga leevendada või kõrvaldada väljakujunenud psühholoogilisi sümptomeid, muuta häirunud käitumis- ja mõtteviise, edendada patsiendi küpsust, arengut, vaimset tervist ja heaolu, leevendada emotsionaalset ning psühholoogilist distressi. Psühhoteraapias kasutatakse ühe või mitme patsiendi ja ühe või mitme psühhoterapeudi vahelises suhtluses kindlal ja selgel inimloomust käsitleval psühholoogilisel teoorial põhinevaid ja/või tõenduspõhiseid psühhoterapeutilisi meetodeid. Psühhoteraapia põhineb unikaalsel terapeudi ja patsiendi suhtel ning kasutab erinevaid psühhoterapeutilisi tehnikaid muutuse saavutamiseks.

Psühhoterapeudid töötavad tervishoiuteenuse osutaja juures, sotsiaal- ja haridusasutustes ning erapraksises.

Psühhoteraapiat viiakse läbi individuaalselt, grupis, paaridega või perekondadega. Psühhoteraapiat viiakse läbi väljaõppinud psühhoterapeudi ja patsiendi/kliendi struktureeritud kohtumisel.

Psühhoterapeudi tööülesanded lähtuvad ja on vastavuses Euroopa psühhoterapeudi professionaalsete pädevuste dokumendis esitatud pädevustele (EAP 2011, http://www.psychotherapy-competency.eu/) :

  • Patsiendi/kliendi probleemide tuvastamine, seisundi hindamine, diagnoosimine ja terviklik hindamine. Psühhoterapeutilise usaldusliku suhte loomine psühhoterapeudi ja patsiendi/kliendi vahel.
  • Terapeutilise kokkulepe koostamine  –  eesmärkide püstitamine, raviprotsessi. planeerimine ja strateegiate loomine, raviplaani koostamine.
  • Raviplaani realiseerimine, vastavalt omandatud teaduspõhise psühhoteraapia meetodi ja tehnikate rakendamine.
  • Hindamine ja tagasiside. Psühhoterapeutilise protsessi hindamine. Raviplaani kohandamine, vajadusel muutmine. Tulemuste hindamine.
  • Koostöö teiste vastava ala professionaalidega.
  • Osalemine supervisioonis ja kovisioonis. Erialane enesetäiendamine.
  • Professionaalse eetika ja tööstandardite järgimine.

Maailmas eksisteerib umbes 400 erinevat psühhoteraapia suunda. Järjest luuakse uusi nüansse juba eksisteerivate psühhoteraapiate juurde ning nimetatakse uue nimega. Serge Gingeri (2008) kohaselt on reaalsuses vaid umbes 20 suunda, mida Euroopas laialdaselt praktiseeritakse. Enamasti on iga üksiku kliendi jaoks üks teraapiasuund, mis sobib tema probleemi käsitlemiseks teistest rohkem. Psühhoteraapias on kliendi huvides, et terapeut valib kõikide teooriate hulgast selle, mis just tema probleemi ja tema isiksusega kõige paremini sobib. Peamised psühhoteraapia suunad jaotuvad koolkondadesse:

1. Psühhodünaamilised teraapiad (näiteks psühhoanalüütiline, sh grupianalüüs, noorukite jm sihtrühmade psühhoanalüüs, Adleri suund, jungiaanlik analüütiline psühhoteraapia), kus teraapias rõhutatakse avastamist. Tegemist on ühe keerulisema teooriaga, millest nõustamisel on lähtutud. Samas on psühhodünaamiline teooria mõjutanud nõustamise arengut sügavuti. Peamised nõustamisega seotud mõisted on:

  • alateadvus – isiksuse eneseteadvuse aste, kus paiknevad teadvustamata asjad ja sündmused, mida kas ei suudeta teadvustada või mille teadvustamine on võimalik vaid märgatava energiakuluga;
  • isiksuse struktuur (id, ego ja superego) –  id-i kuuluvad bioloogiliste tungide psüühilised esindajad ja seetõttu on see isiksuse energia allikaks ja käivitajaks; ego ehk mina funktsiooniks on vahendada suhteid teiste inimeste ja esemetega väljaspool meid endid, s.o objektsuhteid, ego on pragmaatiliste teadmiste kogum keskkonna ja sellega manipuleerimise kohta; superego on isiksuse struktuuri kõige hiljem kujunev osa, temasse kuuluvad inimese arusaamad sellest, mis on hea või halb, õige või vale. Nende normide alusel korrigeerib superego pidevalt ja kriitiliselt isiksuse ülejäänud komponente;
  • minevikus toimunu mõju olevikus toimuvale;
  • tungide areng – psühhoanalüüsi arenguteooria järgi läbivad lapsed teatud arenguastmed, mis ilmnevad tungidena. Tung on psüühiline surve mingi kehalise vajaduse rahuldamiseks. Vajaduse olemasolu tekitab pinge ehk libiido, mis annab energia eesmärgi saavutamiseks. Oletatakse kahe põhitungi – seksuaalse ja agressiivse – olemasolu. Nende tungide energiat kutsutakse vastavalt libiidoks ja agressiivsuseks. Põhitungid esinevad alati koos, st mingile psüühilisele sündmusele antav tungi energia hulk ja sellele järgnev mahalaadimine ei saa olla ainult agressiivne või seksuaalne.
  • kaitsemehhanismid – ego funktsioonid, mille tähendus on peamiselt kaitseline ja mis toimivad teadvustamatult;
  • objektisuhetega seotud reaktsioonid – kadedus, depressioon, ülekanne ja vastuülekanne, projektsioon, ambivalentsus, emotsionaalne seotus, separatsioon, kaotus ja kriis.

2. Humanistlik isiksusekesksed teraapiad (näiteks eksistentsiaalne, isiksusekeskne, gestaltteraapia, psühhodraama). Selle suuna puhul on teraapias rõhuasetus sekkumisel, mitte inimkäitumise selgitamisel. Humanistliku psühholoogiasuuna ning selle paradigmale toetuva kliendikeskse teraapia looja oli Carl Rogers. Tema tõi nõustamisse ja teraapiasse mitu tänapäevalgi kasutatavat printsiipi, nagu nt nõustaja emotsionaalne kaasaelamine, tunnete ehedus, tingimusteta toetav suhtumine ja empaatia. Rogers leidis, et terapeut või nõustaja toob oma isiksusega suuremat kasu kui omandatud meetoditega. Psühhoteraapiat iseloomustab nõustaja-kliendi vaheline empaatia, hoolivus ja heasoovlikkus.

3. Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad (näiteks käitumisteraapia, ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia, muud kognitiiv-käitumuslikud suunad, reaalsusteraapia, neuro-lingvistilise programmeerimise meetod). See pöörab tähelepanu mitte ainult käitumisele, vaid inimese tunnetusele ja teadmistele, millest käitumine sõltub. Kasutatakse ka käitumuslikke ravivõtteid, nagu suhtlemisvilumuste treening, rollimängud jne. Käitumuslikud ravivõtted on osutunud tõhusaks niisuguste spetsiifiliste probleemide korral nagu enurees, agorafoobia (avatud ruumi kartus), sõltuvus, ärevus jt. Siinkohal on oluliseks plussiks võimalus, et neid võtteid on lihtne kohandada ja kasutada ka neil praktikutel, kes pole läbi teinud spetsiaalset väljaõpet kognitiivses käitumisteraapias.

4. Pereteraapiad (näiteks süsteemne pereteraapia), kus klienti vaadeldakse peresüsteemis, klient ei ole mitte üks inimene vaid kogu perekond.

5. Eklektiline lähenemine. Selle suuna puhul on tegemist olukorraga, kus kõige sobivam sekkumismeetod valitakse lähtudes käsiloleva juhtumi ja kliendi vajadustest. Seda võib vaadelda võimalusena saada maksimaalne tulemus kõigi eespool nimetatud suundade kombineerimise tulemusena. Eelduseks on teadmised erinevate suundade põhiprintsiipidest.

Lisaks toodud rühmadele eksisteerivad transpersonaalse suuna teraapiad, kus olulisel kohal on spirituaalsus ja energeetiline vool.