Psühhoteraapia põhisisu ja eesmärk on leevendada psühholoogilist valu, muuta häirunud käitumis- ja mõtteviise, toetada emotsionaalset arengut ja heaolu.

Psühhoteraapiasse jõutakse eri põhjustel ja eri teid pidi. Psühhoteraapiasse tuleb inimene ise sooviga muuta elu segavaid, tegutsemist takistavaid tundeid, mõttemalle, käitumisviise või saadavad teraapiasse häire tuvastanud artid. Vahel tullakse ka huvist ennast paremini tundma õppida, oma käitumisele, mõtetele seletusi leida, ennast paremini mõista.

Psühhoteraapiat tehakse individuaalteraapiana, grupis, paaridega või perekondadega psühhoterapeudi ja kliendi kindla struktuuriga kohtumisel.

Teraapiatöö hõlmab eri etappe. Töö algab probleemide kindlaks tegemisest ja eesmärkide seadmisest.
Sisuline töö põhineb terapeudi ja patsiendi suhtel. Teraapililise muutuse saavutamiseks kasutatakse meetodeid ja tehnikaid, mis rajanevad inimpsühholoogia teoreetilisel käsitlusel.

Psühhoterapeut järgib oma töös ametialase eetika reegleid ja tööstandardeid.

Psühhoterapeudi professioonile esitatud nõudmised on määratletud Euroopa psühhoterapeudi pädevuste dokumendis (EAP 2011, http://www.psychotherapy-competency.eu/)

Psühhoteraapia ajaloolise arengu kestel on välja arendatud eripalgelised teraapiasuunad, mis käsitlevad psüühikat eri vaatenurkadest ja kasutavad teraapiatöös eriomaseid meetodeid.

Kliendi huvides on valida see psühhoteraapia suund, mis just tema probleemi ja tema isiksusega kõige paremini sobib. Peamised psühhoteraapia suunad rühmituvad koolkondadesse.

Psühhodünaamilised koolkonnad (näiteks psühhoanalüütiline psühhoteraapia, sh grupianalüüs, noorukite psühhoanalüütiline psühhoteraapia, laste psühhoanalüütiline psühhoteraapia, jungiaanlik analüütiline psühhoteraapia) lähtuvad psühhoanalüütilisest teooriast, millele panid aluse Sigmund Freud ja Gustav Jung ja arendasid edasi Melanie Klein, Alfred Adler, Donald Winnicot jt

Humanistlikud koolkonnad,näiteks eksistentsiaalne, isiksusekeskne, gestaltteraapia, psühhodraama. Humanistliku psühholoogiasuuna ning selle paradigmale toetuva kliendikeskse teraapia looja oli Carl Rogers.

Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad,näiteks käitumisteraapia, ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia, muud kognitiiv-käitumuslikud suunad, reaalsusteraapia, neuro-lingvistilise programmeerimise psühhoteraapia.
Alusepanijateks peetakse Albert Ellist ja Aaron Becki

Pereteraapiad, näiteks süsteemne pereteraapia, kus klienti vaadeldakse peresüsteemis.

EPTA-s esindatud psühhoteraapiasuundade tutvustused

  • Analüütiline psühhoteraapia
  • Eksistentsiaalteraapia
  • Gestaltteraapia
  • Psühhodraama
  • Protsessitöö
  • Grupianalüüs
  • NLP psühhoteraapia
  • Noorte psühhoteraapia

Analüütiline psühhoteraapia

Analüütilises psühhoteraapias kuulab jungiaanlik analüütik klienti süvitsi ja aitab
tal avada sümptomite sümboolset potentsiaali, mis toob kaasa paranemise ja
uuenemise seisundi.

Analüütiline psühhoteraapia põhineb C.G. Jungi ideedel inimpsüühika olemuse ja
toimimise kohta ning lähtub seisukohast, et psüühika teadvustamatus osas on
olemas loov ja ühtlasi ka tervenemise potentsiaal. Analüütik püüab aidata abivajajal
alateadvusest esile tõusnud materjali teadvustamise kaudu  saavutada  kontakti oma sügavama olemusega. Kontakt olemuslikuga
võimaldab tunda end terviklikuma ja loovamana.
Jungiaanliku analüütilise psühhoteraapia edasiarendajatena võib nimetada
Michael Fordhami, Edward F. Edingeri, Erich Neumanni. 

Jungiaanlik analüütik on psühhoterapeudi
ettevalmistuse saanud rahvusvahelise väljaõppes(IAAP).
Väljaõppe
kestus on vähemalt 5 aastat ja lõpueksamile kvalifitseerumise eelduseks on
väljaõppe nõuetekohane läbimine, mis sisaldab vähemalt  240 tundi individuaalanalüüsi, 400 tundi
juhendatud kliinilist praktikat, 100 tundi supervisiooni, 150 tundi grupisupervisiooni,
positiivselt sooritatud vaheeksamit 
kolmandal õppeaastal ja lõputöö esitamist. Kandidaadist saab jungiaanlik
analüütik, kui ta sooritab lõpueksami ja IAAP selle kinnitab.

Psühhoteraapia protsessi
jooksul

julgustatakse patsienti jagama tema meeles toimuvat kogu iganädalase
50-minutilise sessiooni vältel.  Sessioonide arv nädalas on kokkuleppeline ja
võib varieeruda 1-4-ni. Analüütiku ja patsiendi vahelises suhtesuuritakse tundeid, mõtteid, soove,
hirme, mälestusi, fantaasiaid ja unenägusid. Patsiendli aidatakse mõista
teadvustamata protsesse, mis mõjutavad tema teadlikku mõtlemist ja käitumist,
mis võivad ulatuda esmaste kogemuseni imiku- ja väelapseeas ja mis on ühtlasi
kujundanud meele tööviisi. Sel moel võib psühhoteraapia viia järk-järgult
enesemõistmise suurenemiseni ja teadvustamiseni, kuidas mineviku kogemused
võivad mõjutada praegust käitumist, võimaldades 
patsiendil leida sobilikumad viisid probleemide lahendamiseks. Vestluse
kõrval kasutatakse erinevaid sümbolitöö meetodeid nagu liivateraapia, unenäo
analüüs, aktiivne kujutlus jne. Protsessi pikkus võib varieeruda mõnest kuust
aastateni.

Analüütilisest psühhoteraapiast saavad abi inimesed, kes kogevad emotsionaalseid või psühholoogilisi raskusi teatud eluperioodil või teatud olukorras või kes soovivad endaga toimuvat paremini mõista. Emotsionaalsed probleemid võivad olla kogetud  ärevushäiretena, depressioonina, raskustena suhtes, sõltuvustena jms. Analüütiline psühhoteraapia pakub võimalust tegeleda laia ringi kaebustega. Kasuks tuleb enesereflektsioonivõimekus ehk võime endasse vaadata ja ennast analüüsida.

Eksistentsiaalteraapia

Eksistentsiaalteraapia on kaasajal üks jõudsamalt arenevaid teraapiakoolkondi. Tihedalt eksistentsiaalfilosoofiaga seotud suund käsitleb inimese elu kui tervikut. Eksistentsiaalteraapia pakub inimestele võimalust väljuda endas kaevamisel, uurimisel ja ebaõnnestumiste põhjuste otsimisel suletud ringist ning keskenduda kas individuaalselt või grupis  oma igapäevase elu põhjalikul uurimisel esmajoones olevikulistele küsimustele.

Elu käsitletakse eksistentsi füüsilist, sotsiaalset,
psühholoogilist ja hingelist või vaimset mõõdet silmas pidades.

Võtmeteemadeks on vabadus kõigi kaasuvate võimaluste ja piirangutega, vastutus oma elu ja tegemiste eest, elu mõte ja selle puudumine, mõttetus, armastus kui inimsuhete sügavaim olemus, aeg ja lõplikkus, võõrandumine ja üksildus, aga ka ärevus kui inimese pideva muutumise ja arengu ning küpsuse allikas.

Gestaltpsühhoteraapia

Gestaltteraapia
tekkis 1950. aastate algul Ameerikas psühhiaater Fritz Perls’i,
gestaltpsühholoog Laura Perls’i  ja nende
kaastöötajate koostöö tulemusel. Termin gestalt pärineb saksa keelest ja
tähendab terviklikkust, terviktaju, tervikkujundit. Gestaltteraapias
vaadeldakse inimest kui tervikut koos oma tunnete, mõtete, käitumise ja
keskkonnaga. Teraapia eesmärgiks on iseseisva, oma võimeid tundva,
tulemuslikult tegutseva ja vastutustundliku isiksuse areng. Gestaltteraapia
seisab peamiselt neljal sambal: tunnetel, ‘siin ja praegu’ elamisel, heal
kontaktil, vastutusvõimel ja teadlikkusel.

Võrreldes teiste kaasaegsete psühhoteraapia meetoditega
(nagu psühhoanalüütiline teraapia, pereteraapia, psühhodraama jt.) keskendub
gestaltteraapia rohkem emotsionaalsele intelligentsusele ja kehast
teadlikkusele, rõhutades inimese keha-hinge-vaimu või aistingute-tunnete-mõtete
terviklikkust ja integratsiooni, mis on loovuse ja elujõu allikaks.

Tundeid käsitletakse ühe olulisima osana inimese olemusest.
Tunnete tundmine on loomupärane ja väga vajalik osa inimese elust.
Gestaltpsühhoteraapia lähtub eeldusest, et tunnete tasandil on olemas kõik
olulised vastused meid huvitavatele küsimustele. Tunne annab meile infot selle
kohta, mis on hetkel meie jaoks õige või vale. Tunne on seotud intuitsiooniga
ja konkreetse inimese jaoks õigete valikute tegemisega. Kes kuulab oma tundeid
ja on nendega sõber, selle elu kulgeb rahulolus. Kes surub oma tundeid alla,
see takistab energia liikumist oma elus ning jõuab pingete, rahulolematuse ja
ka füüsiliste haigusteni.

Gestaltteraapiat viiakse läbi individuaalselt või grupis. Ühe individuaalsessiooni pikkuseks on kuni poolteist tundi. Teraapia kestus sõltub individuaalsest probleemist ja eesmärkidest.

Psühhodraama

Psühhodraama (psyche, meel + drama, tegevus) on koondnimetus grupiteraapia meetodile, kus inimene on ise aktiivselt tegevustes ja rollides tuues terapeudi ja grupiliikmete abiga meele sees olevad kujutlused ja nn siserollid terapeutilisele lavale. Mõnikord on ekslikult arvatud, et psühhodraama on keeruliste suhete või traumaatiliste sündmuste uuesti läbi mängimine, kuid nii see kindlasti ei ole. Vastupidi, terapeutilisel eesmärgil kasutatakse pigem parandavaid kogemusi, kus on kasutuses nii inimese füüsis kui psüühika, et kogeda meelt ravivaid olukordi nii laval kui reaalsetes suhetes grupiliikmetega.              

Jacob Levy Moreno (1889-1974) poolt loodud psühhodraama on üks vanimatest psühhoteraapaitest ja on mõjutanud paljusid teisi meetodeid nagu  pereteraapia, gestaltteraapia, konstellatsioonid jms. J.L. Moreno oli esimene, kes võttis kasutusele sõna grupiteraapia, mida ta esitles esmakordselt 1932. aastal Ameerika Psühhiaatrite Assotisatsiooni konverentsil, kus rääkis tööst erinevate sotsiaalsete sihtgruppidega. Kuna psühhodraama ja sellega tihedalt seotud sotsiomeetria meetodi põhifookuses on suhted reaalsetes sotsiaalsetes kooslustes, siis nimetatakse psühhodraamat ka suhete teraapiaks.

Psühhodraama teraapia sobib tööks  kriisiolukordades, toimetulekuraskute, suhteprobleemide või emotsionaalselt ebastabiilsete seisundite, samuti varase lapsepõlve ja hilisemate psüühiliste  traumadega. Psühhodraama arendab ja ravib hästi ka pre-verbaalseid protsesse, mis ei ole sõnades väljendatavad ja kognitiivsel tasandil kättesaadavad. Tihti ei oska inimesed ise öelda, mis on nende probleemide põhjuseks, neil ei ole otseseid mälestusi. Loovates rollitegevustes ja terapeutilist lisareaalsust kogedes  ravitakse ka pigem kehalisse kui kognitiivsesse mällu talletatut. Teraapia käigus taastub emotsionaalne tasakaal, paraneb enesetaju ja sotsiaalne toimetulek.

Neurobioloogilisel tasandil toimub sellise tegevuse käigus ajus kahjustatud või väljaarenemata närvivõrgustike taastumine just aju paremas poolkeras, kus asuvad varajaste sotsioemotsionaalsete kogemuste keskused. Paranemine nõuab pikemaajalist terapeutilist sekkumist, eelistatult grupiteraapia vormis, et oleks piisavalt aega õppida uutes turvalistes grupisuhetes ja et uued seosed saaksid kinnistuda.

Otsest vastunäidustust psühhodraamale ei ole, pigem tuleb kaaluda, kas inimene on võimeline osalema grupiteraapias või sobib talle individuaalne teraapia. Kui tegemist on psühhoosi või muude akuutsete kriisiseisunditega, siis rakendatakse asjakohast psühhiaatrilist või terapeutilist sekkumist. Individuaalset psühhodraama teraapiat soovitatakse juhtudel, kui grupisuhetes olemine on inimesele tema meelsesundi tõttu liiga kurnav, liiga hirmutav vms. Psühhodraama tehnikad on välja arendatud lähtuvalt lapse arengust, nii et kasutusel on ka kõige „lihtsamad“ ja elementaarsemad võtted nagu turvalise keskkonna loomine, kontakti hoidmine ja harjutamine, usalduse (ka eneseusalduse) taastamine, mängimise ja lõõgastumise  õppimine jne.

Psühhodraama on üks tänapäevastest abivahenditest,  mis ei eelda kindla diagnoosi olemasolu ja kus ei tegelda mitte üksikute sümptomitega, vaid inimese ja tema eluga tervikuna. Oluline on usalduslik koostöö terapeudi ja kliendi vahel, grupiteraapias ka kõigi grupiliikmete kui terapeutiliste abi-minade vahel. Psühhodraama aitab leida just sellist konkreetset arenguteekonda, eesmärki ja lootust, mida inimene on vajanud. Vahel käiakse teraapias tõesti vaid 1-2 korda ja saadakse ka sellest olulist abi. Need juhud on tavaliselt seotud konkreetsete olukordadega (elumuutused, töövahetus, lahkuminek).    

Protsessistöö

Protsessidele orienteeritud psühholoogia ehk protsessitöö on
laiahaardeline teooria, metodoloogia, ja elufilosoofia, mis toetab isikliku ja
ühiskondliku arengut ja loovust.

Protsessitööle pani 1970ndatel Šveitsis aluse Dr Arnold Mindell, füüsik
ja jungiaanlik psühhoanalüütik.
Üks Mindelli esimesi avastusi oli see, et
unenäod peegelduvad kehalistes kogemustes ja sümptomites.

Protsessitöö  “protsessil” on mitu tahku.
Jungiaanlik kontseptsioon individuatsioonist – protsess, kus  klient õpib tundma oma potentsiaali ja selle realiseerib –  iseendaks saamisest.
Teine tuleneb füüsikast, eriti David Bohm’i käsitlusest kõigi sündmuste all voolavast hoovusest, mis annab isiklikule kogemusele ka universaalsema protsessi. Kolmas on  terapeudi ja kliendi vahel toimuv kommunikatsioon.

Protsessitööd kui jungiaanliku
psühholoogia järeltulijat kasutatigi algselt just unenägude ja kehaliste
kogemuste mõistmisel. Hiljem leiti, et
unenägudes ja kehalistes sümptomites peegelduval kogemusel on mõju ka inimese
suhete ja süsteemide dünaamikale
ja seda hakati kasutama paaride, perede,
suuremate gruppide, organisatsioonide juures suhete hõlbustmisel ja konfliktide
lahendamisel, kogukonna loomisel.

Inimkogemused on teadlikud ja teadvustamata. Kogemusi, millega
inimene end samastab, nimetatakse protsessitöös primaarseks protsessiks. Need,
millega inimene end ei seosta ja mida ta marginaliseerib, on sekundaarsed
protsessid. Kui inimest julgustada uurima oma sekundaarseid protsesse ja
kogemusi, siis tihti ei suuda ta seda teha või tekitab see temas ebamugavust – barjääri,
mida nimetatakse protsessitöös piiriks. Sekundaarsete kogemuste lahti
harutamine aitab inimesel neid kogemusi mõista nii kehalisel kui tunnetuslikul
tasandil ja need integreerida.

Protsessitöö peamine idee on suurendada teadlikkust. Konfliktides
ja  pingeolukordades peitub sõnum, mis
juhib meid suurema loomingulisuse ja vabaduse poole isiklikus elus,
organisatsioonides ja kogukondades. Süvademokraatia põhimõtte kohaselt toimub
nii isiklik kui ühiskondlik transformatsioon siis, kui saadakse teadlikuks
kõigist vaatenurkadest, tunnetest ja kogemustest.

Täna rakendatakse protsessitööd psühhoteraapias, kehatöös, vaimse
tervise ja muutunud teadvuseseisunditega (näit. kooma) töös, töös sõltvustega, organisatsioonide
arendamisel, multikultuursete kogukondade loomisel, konfliktide lahendamisel ja
kunstis.

Grupianalüüs

Grupianalüüsi meetod ühendab esmapilgul vastuolulised, kuid teisalt vastastikku täiendavad kontseptsioonid inimeseks olemise kogemusest: psühhoanalüüsi, sotsiaal-, arengu- ja gestaltpsühholoogia, sotsioloogia ning süsteemsed käsitlused. 

Grupianalüüsi fookuses on indiviidi ja grupi vahelised suhted rõhutades
sellega inimeseks olemise kogemuse paratamatult sotsiaalset iseloomu. See on
interaktiivne lähenemine, mida on võimalik kasutada töös väga erinevate
gruppidega nii psühhoteraapia ja psühholoogilise nõustamise kui haridus-,
sotsiaal-, äri- ja ettevõtluse valdkondades.

Grupianalüüsi
teoorias rõhutatakse inimese ja tema suhete vastastikmõju nii isiksuse arengule
kui igapäevasele toimimisele. Keskmes on arusaam, et sotsiaalsetes suhetes
toimides ei ole võimalik n.ö. iseennast koju jätta ja seetõttu “lavastub”
suhetes ja suhtlemises meie isiksus.
Grupisuhete analüüsis on võimalik uurida grupidünaamikat  ja jõuda nii oma sisemise dünaamika kui
grupidünaamika mõistmisele. Grupianalüüsis teadvustatakse nii seda, kuidas me
iseendast ja oma suhetest mõtleme kui seda, kuidas meie mõtted ja tunded
käitumises väljendudes “loovad” suhted ja reaalsuse, milles elame.

Teaduspõhiseid
artikleid psühhoanalüütilisest grupiteraapia 
ja grupianalüüsi tõhususest  saate
vaadata ka Eesti Grupanalüüsi Seltsi kodulehelt. www.egas.ee

Grupianalüüsi rakendusvaldkonnad

Meie filosoofia on see, et kui isiklikud raskused on juurutatud meie
sotsiaalsetes suhetes, on grupid peamine koht nende uurimiseks, mõistmiseks ja
proovimiseks.

Grupianalüütilisele lähenemisele on sügavad tagajärjed grupitööle ja organisatsioonilisele praktikale paljudes tervise-, sotsiaal- ja haridusasutustes. Ta on rakendus erinevates olukordades, sealhulgas pagulaste, kodutute ja ümberasustatud isikute rühmad, koduvägivalla ohvrid; kiriku rühmad; kohtuekspertiisi seadete rühmad; juhtimine; ja organisatsiooniline dünaamika. Samuti on asjakohane mõista meie elu dünaamikat organisatsioonides ja ühiskonnas väljaspool kliinilist keskkonda.

NLP psühhoteraapia

Eesmärk  on inimese reaalsed isiksuslikud muutused.
NLP-s toimuvate konkreetsete terapeutiliste muutuste saavutamise tehniliste
võtete spekter on väga  lai ja on võimaik
leida ja kasutada seda tehnikat või lähenemist, mis sobib konkreetsele
kliendile kõige paremini.  NLP teraapias pühendatakse
mineviku analüüsile minimaalset aega. Töö 
prioriteet on soovitud oleviku ja tuleviku saavutamisele. Siin ei
keskenduta  nähtuste või käitumise
kirjeldamisele või seletamisele, vaid taotletakse konkreetseid muutusi
konkreetses situatsioonis. Siin ei otsita vastust küsimusele MIKS, vaid koos
kliendiga kujundatakse kindlaid strateegiaid KUIDAS saab parandada
toimetulekut. NLP ei seleta, kuidas on õige elada, ei otsi vastuseid
filosoofilistele elumõtte küsimustele. Kui klient tuleb probleemiga, siis NLP
psühhoterapeut aitab sõnastada teraapia ülesandeid ja eesmärke, valides ainult
ökoloogilisi (konkreetsele isiksusele sobivaid) variante.

NLP psühhoteraapia
töötab mitmesuguste tervise seisunditega
. Näiteks  hirmude, foobiate, allergia jt. tervise
häirete korral on NLP psühhoteraapia asendamatu töövahend. NLP psühhoteraapia
on tuntud tõhusa sekkumise tehnoloogiana ka sõltuvuste ravis. NLP
psühhoteraapia arvestab ka ümbritseva maailmaga, milles klient elab – inimesed,
situatsioonide kontekstid, väljakujunenud suhete süsteemid, koostoimimised ja
kommunikatsioonid.

NLP psühhoteraapias
kasutatakse  parimate psühhoterapeutide
mudeleid
. NLP psühhoteraapia meetodid on kontrollitud mitme põlvkonna
praktikas. Need võimaldavad sobitada  ravivõtteid väga mitmesugustele  probleemidele. NLP ökoloogilisus lähtub lihtsast
reeglist: Ära tee kahju!  Kõigi muudatuste
tulemusi alati kontrollitakse. NLP psühhoteraapia õpetab inimesi reguleerima oma
sisemisi seisundeid ja väliseid käitumuslikke ilminguid; arendab
suhtlemisoskusi ja paneb kasutama oma ressursse efektiivselt ning, mis on kõige
olulisem – aitab inimesel muutuda õnnelikumaks.
NLP lähenemise rajajaiks on keeleteaduste professor John Grinder ja
psühhoterapeut Richard Bandler.  NLP
meetodi loomisel toetusid nad tuntud psühhoterapeutide nagu Milton Erikson,
Virginia Satir, Fritz Perls töödele.

Noorte psühhoteraapia

Noorte psühhoteraapia on mõeldud teismelistele, noortele täiskasvanutele ja täiskasvanuile , kelle psüühilise arengu lahendamata probleemid  ulatuvad  noorukiikka. See  on meetod, mis põhineb psühhoanalüütilisel arusaamal noorte arengust ja psüühilistest  raskustest. Kaasaegse noortepsühhoteraapia alusepanijad on  Anna Freud, Donald Winnicot, Peter Blos, Moses Laufer.
Noorukiea ülesanne on isiksuse kujunemine ja iseseisvumine. Noorte psühhoteraapia eesmärk on  aidata noorel eemaldada sisemisi arengutõkkeid ja aidata tal leida ja kasutada oma isiksuslikke ressursse, tundma õppida oma meelesisest maailma. Psühhoteraapiast võib mõelda ka kui iseenda tundma õppimise meetodist.

Noorukiea muutumisprotsessis edukat toimetulekut toetavad varasem eakohane areng ja  terve kujunemiskeskkond.  Raskusi iseloomustavad mitmesugused kliinilised kategooriad  nagu käitumishäired, õpiraskused, söömishäired, depressioon, ärevus, traumaatilised kogemused, nutiseadmetesõltuvus, mis  väljenduvad üksildustundes,  ängistustundes, kurvameelsuses, rahulolematuses kehaga , sõprussuhete puudumises , täiskasvanutega suhtlemise raskustes,  keskendumisraskustes,  ükskõiksuses, kerges ärrituvuses, suutmatuses  taluda oma ebaõnnestumisi ja abitust, töötamisvõime ja vaba-aja harrastuste puudumises.

Psühhoteraapia on noore
jaoks
eelkõige rääkimine oma mõtetest, tunnetest, unedest, kehatunnetest,
suhetest koduste ja kaaslastega, koolist, argipäevast. Sõnas väljendatuna
saavad ka kummalised  või talumatud
tundmused ja mõtted endale arusaadavama, mõistetavama vormi .

Teraapiaprotsessi kestus
on individuaalne, oleneb probleemist ja töö eesmärgist
. Arengulistest raskustest
ülesaamiseks ei ole alati vaja pikaajalist psühhoteraapiat. Tihti kestab  psühhoteraapia pikemat aega, sest paljud
probleemid on kujunenud pika aja jooksul ja nendesse süvenemine võtab oma aja.  Esimestel kohtumistel  hinnatakse noore raskusi ja otsustatakse,
kas  sobiv viis arengu soodustamiseks on
psühhoteraapia. Psühhoteraapias kohtutakse regulaarselt  vähemalt kord 
nädalas, teraapiatunni pikkus on 45-60 min. Psühhoteraapia nõuab tõsist
psüühilist  tööd noorukilt  ja tema vanematelt.